Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/8

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tean olevat kõrge kalda roosipuuteedega, mida varjavad põlised sinaarid valdaval hiiglusel. Ma armastan neid lõhnavaid teid nende kainematel, karskematel silmapilkudel — hommikuti kastest vabanemisel ja õhtuti kaste langemisel, — sest siis jahutavad ja karastavad nad; palaval päisepäeval immitseb neis uimastus ja süda hakkab rinnas peksma nagu hirmuahastuses või tundmustetormil. Langeval niiskusel näib vähenev lõhn peatavat põõsastel, magama uinuvat ruttu pimeduseks tihenevas videvikus või maha langevat lopsakale rohule, nii et kogu maapind, isegi liivased kõnniteed, näivad muutuvat lõhnavaks. Hakkad pelgama, nagu võidaks jala-astumisega kedagi segada, kellegi unistavat rahu rikkuda, ja laskud kuhugi roosidevarjulisele pingile, et hingata värskenevat õhku ja kuulata viimiste lindude suigutavat laulu.


8. apr.

Raugus kestab edasi; suurenedes muutub ta loiduseks, tuimuseks, ükskõiksuseks. Saan osavõtmatuks ja külmaks kõige vastu, unustades oma lähemaid, ja hakkan ennast tundma üksikuna, ilmast lahutatuna. Põhja poole jäid silmad ja süda, kus leidub minule ainult häädust ja õrnust, aga see kipub ununema, ma ei tunne seda enam terve hingega, vähemagi kehakoekiuga. Loen ma saadud kirja, siis lööb minus midagi endist hõõguma, tõotades nagu kustu-


8