Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/78

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ometi nägemata käed ta lämmataksid, et ta pääseks kurdetud hädast, vaevavast südametunnistuse piinast!

Sonja liigutas kätt ja kui Anna Ivanovna ta juure tõttas, liikusid ta huuled.

„Kes sääl on“?

Tädi teatas mind.

„Miks ta siia ei tule… minu lähedale… et ma näen“.

Lähenesin asemele. Ainult sõrmi liigutas ta, neid teretamiseks ulatades, ja huuled püüdsid tõmbuda nukrale naeratusele. Raskete, nagu liig pikkade laugude alt vaatasid väsinud, rahulikud, iseendasse suikunud silmad.

Istusin aseme ette toolile. Sonja tegi näo, nagu tahaks ta midagi öelda, aga temast ette jõudes tõttas Anna Ivanovna seletama, et rääkimine halvasti mõjub ja arst selle ära keelnud. Kui tädi sõnad juba varemalt palju polnud maksnud, siis olid nad nüüd nähtavasti oma mõju täiesti kaotanud: nad vilksatasid nagu haigest mööda, sest ta oli käskudest vabastatud, suureks, iseseisvaks tunnistatud.

„Siin ma nüüd olen“, liikusid õhukesed vereta huuled.

Ma ei saanud sõna suust, aga ma tundsin, et meid ümbritsevast ilmast lahutav, nägemata nõiaring hakkas piirama. Mis puutus praegu meisse teiste olemasolu.

Seda näis ka Anna Ivanovna aimavat, sest


78