kogu ta keha, nagu mõistaks ta, mis see tähendab, et ma ta kehakatte saladusi ei tunne.
Ei tea mispärast, aga kurvaks sain, väga kurvaks, kui vaatlesin neid suletud silmi, värisevaid huuli, petlikult hõõgavaid palgeid ja ihuliikmeid, mis kui elevandiluust voolitud saledaks, nõtkeks. Ärduses langesin aseme ette põlvili, söandades ainult huultega puutuda tema võdisevaid jalgu.
„Sul on külm“, lausun nagu vaikust kartes.
„Ei“, vastab ta suletud silmil.
Nagu ringutama valmistades tõstab ta käsi, aga ainult minu järel ulatavad nad, kuni võivad end mässida mu kaela ümber.
„Tõsta mind“, sosistab ta siis.
Aga kui ma ta sülle võtnud, sirutab ta liikmeid lapsena, kes ema põlvedel istumisest tüdinud ja põrandale kibeleb roomama ja katsuma, kas jalad juba kuulavad sõna. Ettevaatlikult lasen ta jalule ja langen nagu imestuses või aukartuses ta ette maha, tihates ta poole vaevalt tõsta silmi. Ta aimab mu vallatud vaimu ja rõõmustades selle üle astub ta mõne painduva sammu, nagu tõuseks tal korraga tuju mu ümber tantsima hakata, et näidata mulle oma raugenud lihaste liikumist. Aga ta samm läheneb minule ja ta kumardab, mind suudeldes otsaette, kuna ma ta huuli kuulen lausuvat:
„Mu hää, mu armas“.
Ja ma tunnen ta sõnadesosinat kui tuleleeki
70
