Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/67

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tahtsin Teie ootamata tulla ja teiste teadmata minna“.

Tunnen, kuidas endine tõredus hääbuma hakkab, aga ometi hõljub veel hinge ümber vinge vina.

„Ikka Schveitsi“? püüan rahulikult ja tagasihoidlikult küsida, aga oma hääles aiman varjatud värinat.

„Esiti Krimmi, sääl saan isa ja vendadega kokku, ning siis edasi — Schveitsi“.

Ma vaatan aknast välja ja lausun:

„Nii siis homme“.

„Homme“.

See sõna heliseb meie huultel nagu kuskil võlvialuses. Tahaksime rääkida, nagu seda varemalt teinud, aga ei leia ütlusi ega mõtteid, ikka kipub korduma üks ja seesama sõna: homme, homme…

„Teie olete täna iseäraline… võõras“… lausub ta vaikselt, areldi.

„Kuidas nii“?

„Ei tea, aga ma kardan, nagu oleksite pahane“.

„Kurb olen“.

„Et ma sõidan“?

„Ka see ja“…

„Ja veel midagi muud… Eks? Aimasin kohe“.

„Oleksite võinud varemini öelda“.

„Ah sellepärast! Ärge olge pahane, ma


67