„Lucie Filippovna õnnetu“! imestasin uskmatult.
„Vähe tõenäoline, eks“?
„Neil on ju Siberis hääd hobused“.
„Teile on nad ka nendest rääkinud“?
„Kuidas muidu; ühine kodumaa lähendab siin kaugel“.
„Teil on ju Soomes mõis, Lucie on aga Baltimaalt pärit, sakslane“.
„Mul pole mingisugust mõisa“.
„Aga kõik räägivad, et on“.
„Mu isal on väike talu ja seegi võlgu“.
„Issand, kuidas kõik segi aetakse“!
„See on mu enese süü“.
„Mõistan: Teie ei tahtnud uudishimulistele otsekoheselt vastata“.
„Võib olla.“
„Vahest ei ole Te soomlanegi“?
„Muidugi mitte“.
„Kui kahju! Ma olen Ahot lugenud, ta meeldib mulle väga. Aga mis Te siis õieti olete“?
„Tõtt öelda, ma pole midagi“, lausun vastusest kõrvale põigeldes. „Häbi on tunnistada, aga isa on minu pääle terve oma varanatukese kulutanud, ilma et ta sellest kunagi rõõmu oleks tunnud. Ma ei kõlba millekski.“
Ja nüüd hakkasin jutustama oma koolipõlvest, koolivendadest, suvevaheaegadest, emast, isast, õest. Üllatanult märkasin peagi, et tõtt
59
