Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/58

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kus. Unustasin iseenese, unustasin, et õielehekest sõrmede vahel hoidsin, ega märganud, millal juba terve õie, õiekobara ühes oksaga pihku olin võtnud, sest minusse hakkas valguma sama unelev helevus, mida aimasin temagi seisakus ja silmis.

Mõnikord tuli meie juure istuma Anton Petrovitsch, aga kunagi ei püsinud ta kauemaks ajaks, tundes ennast võõrana meie seltsis. Vaevalt sai ta mõne ahtra sõna lausuda, kui meie juba lobisesime oma asjadest; olid ju meil ühised läbielamised, ühised mälestused.

„Ta vaeneke kannatab“, ütles Sonja kord Anton Petrovitschi äraminekul.

„Muusika ei anna rahu“, vastasin mina.

„Mitte seda ei mõelnud ma, vaid Lucie’d“, ütles ta nime prantsusekeelselt hääldes. Ja kui küsida tahtsin, kes see Lucie on, tõttas ta seletama: „Politseimeistrinna, Teie tunnete teda? Meil hüüavad teda kõik Lucie’ks“.

„Ah see on tema kannatus“! imestasin mina.

„Ta kaevanud Anton Petrovitschile, et ta abielu olevat eksitus ja ta elu õnnetus. „Ja ma tunnen enese alles nii noorena“, öelnud ta. Nüüd on Anton Petrovitschil Lucie saatus südamel ja ta murrab pääd, kuidas teda päästa. Aga Cerberus — sellega tähendas ta politseimeistrit ega nimetanud teda mitte lõõtsmoorikuks — on valvamas, et need kaks kokku ei saaks“.


58