Lahkumisel ütleb Sonja:
„Pärast lõunat toote Jungle Book’i“?
„Jah“, vastan ja tunnen üllatavat magusust sellest, kuidas tema seda võõrakeelist sõna häälab.
„Kui mind puiestikus ei ole, siis astuge siia sisse, ma ootan“.
„Hää küll“.
Lõunal ei taha toit maitsta ja pärast ei tea ma, kuidas mõni tund viita, et temale puhkamiseks aega anda. Katsun kirjutada, aga sulg on nüri; hakkan lugema, aga silm ei seleta. Ja arvan lõpmata minutid, mis langevad nagu veetilgad täie ämbri uurdest.
Kui ma teda kella viie paiku rannast ei leia, lähen teda kodust otsima, kus ta endiselt lamab nõjatoolil ja värskenenult naeratades mulle ütleb:
„Laisk olen, ei viitsinud puiestikku tulla. Istuge siia… mu lähedale… Raamatu tõite“?
„Olge hääd“.
Ta paneb selle lähedale lauale, tähendades:
„Pärast loen, kui üksi olen. Nüüd lobiseme“.
Ja lõbusalt ning rõõmsalt, nagu vidistaks linnuke, hakkab ta rääkima, kuhu tädi läinud ja kelle ta kaasa võtnud. Sõna veab sõna ja mõte tuikab mõtte järele, kuni ta jõuab kodukoha lagendikkudeni, kus tukkumas harvad hiied, lokkamas piirita viljapõllud, ägamas saakikandvad viljapuud ja roomamas verstased külad kuivanud jõesängide kallastel. Ta jutustab ke-
54
