„Istume“, ütleb ta pingini jõudes ja laskub rammestunult puhkama, hinge tagasi tõmbama. Ka mina istun ja me mõlemad jääme sõnatuks tükiks ajaks. Aga ma ei tunne seda sõnavaesuse piina, mis mind mõnikord kahekesi olles piitsutanud ja sundinud rääkima, kuigi peaksin avaldama oma kallimad saladused.
„Nüüd saadate mu koju“, ütleb ta pingilt tõustes ja me hakkame läbi pargi minema, kus Laniniga kokku juhtume.
„Aleksander Ivanovitsch“, ütleb Sonja, „ma käisin täna all“.
„Aga Teie ei lubanud ju minna“.
„Andke andeks“… tahab Sonja vastama hakata, aga mina räägin kärmesti vahele:
„See on minu süü, mina avatelin“.
„Seda poleks ma uskunud“, vastab Lanin.
„Mina ise ka mitte“.
„Olge ettevaatlikud. Ja nüüd saatke M-lle Piratova ilusasti koju, see parandab pisut pattu“.
„Mina tahtsin ju alla minna, mitte Teie“, seletab Sonja, kui me kahekesi jäänud.
„Just nii“, vastan mina, „Teie tahtsite minna, aga mina olin süüdi“.
Me hakkame naerma, aimates süüta sõnades mingisugust salajast mõtet.
Läbi rõdu minnes, mida ümbritsevad ikka-rohelised väätkasvud, jõuame esisesse, kus ta mulle nagu vabandades ütleb, et ta teisel korral elab. Ja jälle puutub ta käsi minu oma, jälle
52
