Liikumisel lahtub endine surutud, kinnine meeleolu ja ma saan öelda:
„Teie olete ikka üksi“!
„Ma ei kannata teisi, olen tige“.
„Raske uskuda näo järele“.
Ta naeratab, kui minu poole vaatab rääkides:
„Küll Te pärast näete isegi“, ja lisab tõsiselt: „Haigus on mu tigedaks teinud, ta on mu silmigi muutnud; kõik lähevad haigusega tigedaks. Ja kadedaks, jonnakaks. Nagu saaks enneaegu vanaks. Nad tüütavad mind oma silmakirjaliku haletsemisega. Neil on ju ükskõik, mis minust saab, aga ikka teevad nad näo, nagu oleksid valmis mind kätel kandma. Ma olevat lootuseta, päästmata. Nagu ma ise seda ei teaks! Tean väga hästi. Ja kui nad nõnda silmakirjalikult vireldes mu eest hoolitsevad, saan kangekaelseks ja tujukaks ning teen kõik vastuoksa, teen iseenese ja teiste kiuste, tulgu mis tuleb. Nad ütlevad, ma olevat isemeelne ja hellitatud. Aga miks Lanin seda ei ütle? miks ma tema sõna kuulan? Ta ei saa veel suudki paotada, kui ma juba ta tahtmist täidan. Ka isal ja tädil pole niisugust mõju. Aga üks ei jäta minu pärast ühtki vana dokumenti tolmust pühkimata ja teine ainustki liblikat püüdmata. Ema suri noorelt, teda mäletan ainult nagu läbi udu“.
„Vendi-õdesid pole?“
44
