Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/41

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

keelda, ja mu kartus tõusis hirmuks, kui mulle vastu tulid Lanin ja M-lle Piratova. Ümber pöörda? Kõrvale põigata? Ei, ma läksin neile vastu.

„Tohin ehk tutvustada“, ütles Lanin, kui ta mulle kätt oli annud: „M-lle Piratova, herra Thomander“.

Me kumardasime vaikides

Ja jõudes lähema pingini, kaebas M-lle Piratova väsimust ning istus hingeldades. Ka meie Laniniga võtsime istet. Tema rääkis, aga ma ei mäleta millest: kõrvus undas ja huuled kippusid kahtlasele naeratusele. Alles siis, kui Lanin natukese aja pärast ütles, et tema peab minema, ja M-lle Piratovat kaasa kutsudes sai eitava vastuse — tema tahtis veel istuda, aga tädi ei pidavat muretsema, ta tuleb varsti, — hakkasin tundma meelteuima kahanemist.

Jäime kahekesi.

See oli silmapilk, millest ma mitmes teisendis unistanud, aimates vähemategi peenusteni meie seisakut, liigutusi ja sõnu. Ma lootsin seda selget, heledat rahuldustunnet, mis vangistab kõik meeled ja saab tasuks kauastele ootustele, kangekaelsetele püüdmistele. Olgugi üürikeseks, aga ometi pääsed sa nõnda igapäevsusest, aimad avaramaid võimaluspiire ja hõljud mingisuguses eeterlikus fluiidi vallas, kus ei rõhu sind maised tinglikkused. Aga ei sündinud midagi sellesarnast. Kui ma lähedalt vaatasin


41