silmigi pilgutada, kartes kedagi peletada. Ja siis kaoks nagu äkitselt udu ja kõik hakkab paistma päevaselgena, nii et sõnadega tahaksin nimetada nägemusi. Aga meeletuletatud sõnad vilksatavad nägemustest mööda või muudavad nad endiselt tumedaks, uduseks, ebakindlaks; õiged sõnad kibelevad rinnas, koputlevad meelekohtades või piirlevad pakitsedes kurgulaes, ajades pääsetee umistanud jälgi. Ilm omandab uue kuju, uued värvid ja viimaks kuuleks nagu eluta asjadelt väljendid, mida esiteks otsinud ärdal meelel: lained laovad sõnu voori ja õhuvirvendused eietavad viisisid.
Aga merelt näkku tsuskav tuulehiil hirmutab nägemused liblikatena või hirveparvena ja nagu fatamorgaana kaovad nad sädelev-roheka mere taha. Virgunult lased silma ümber käia, nagu peaks mu läheduses olema keegi teine, kellel on ühised nägemised minuga, ja ma ei imesta sugugi, kui teda näen esimesena.
Ikka veel pole me teineteisega sõnagi vahetanud, aga ometi oleksime nagu vanad tuttavad. Me aimame ühiseid huvisid, ühiseid tähelepanekuid; meil on ühised jalutuspaigad, puhkepingid, kõnniteed. Kuidas ja millal see hakkas, ei tea, aga ma tunnen, et me elame nagu kokkuräägitult.
Kord joonistas ta roosialleed, mis viib vastu hiiglasinaari; aga mina oleksin tahtnud näha teda joonistamas kõnniteed, mis lõpeb kõrgel
37
