sinfoonia, nende muusika — kosmiline muusika kõlab, mis paneb rütmilisesse, arvupärasesse võdinasse kogu taevalaotuse ja kõik, mis temas leida: palavad ja külmad kehad, eluta ja elulise olluse, hingelised ja hingetud, vaimud ja vaimutud. Ei ole maapinnal ainustki vingerdajat, ainustki taimelaju, ega vähematki kivikest okeani rannal, mis ei tunne kosmilise muusika igavikuhelisid. Ainult muusikaga, tema peenuse ja vaheldusrikkusega, tema arvamata varjunditega seletub nähtava looduse lõpmata mitmekesisus, kordumata kirevus minu peol olevates kivideski. Muusika helises ilmaruumis juba siis, kui meie maakera oli alles sündimata, ja ta heliseb veel mõõtmata aja pärast seda, kus inimene ühes oma eluasemega juba ammugi ilmaruumist hävinenud, päike jahtunud ja põhjanael paigast nihutatud…
Nõnda oli ta muusika eest kiviriigis varju otsides kosmilise muusikani jõudnud, mis igast kivikesestki talle vastu helises. Vaimustusehoog ajas ta viimaks väsinult köhima, ja köhas näis ta hariliku meeleolu tagasi võitvat. Piineldes lausus ta:
„Vabandage, et Teid oma rumalustega tülitan. Olen juba kõik ära tüüdanud, ükski ei või mind kannatada.
Kõige hullem, et ma mõnikord ühtki inimest ei usu. Mitte et ma otse valet aimaksin, vaid ma nagu laseksin sõnad kõrvust mööda, kuulates ainult häälevarjundid, mis ikka räägi-
34
