nevat. Ma põgeneksin ka tema eest, aga juba on ta liig ligi jõudnud.
„Mis Teie süda teeb?“ küsib ta minult.
„Pumpab edasi,“ vastan lühidalt.
„Mina olen kolm naela raskemaks läinud, käisin arsti juures.“
Oma haigusest pikalt ja laialt seletades satub ta muusikasse ja hakkab arvustama Vene heliloojaid. Ta nimetab Glinkat, ta imestab Tschaikovskit, ta kahtleb ja otsib Skrjäbinis, aga kuskilt ei leia ta seda põhjatust, seda patoloogilist vaimutiirasuse religiositeeti, mida ta aimab Dostojevskis ja mis olevat omane ainult venelasele, sellele logedale lagendikulapsele. Sellest uuest, kättesaamatust unistab tema, aga haigus on valvajaks keerubimiks selle avamata evangeeliumi ees. Ta räägib niisuguse lapseliku vaimustuse ja võltsimatusega, et mina ühes temaga soenen ja temale kaasa hakkan tundma lepitatult. Aga nagu ta ootamata hüppas haigusest muusikani, niisama lipsab ta muude asjade juurde, otsides uut objekti, millega ennast vaimustada ja joovastada. Ja kohtlasena ütleb ta viimaseks:
„Mul on üks palve.“
„See oleks?“ küsin mina.
„Kas Te võiksite mulle pisut raha laenata?“
„Mitte punast krossigi pole praegu taskus“, vastan mina otsekoheselt ja olen valmis seletama, kuidas ma täna sain korteriperemehe võlgnikuks, et põhja poole telegrahveerida — raha
26
