ikka nagu ootaksin, otsiksin midagi. Ka siis, kui lõunalauas istun, tunnen ma mõnikord tungivat tarvidust üles tõusta ja akna alla astuda, nagu oleks seal midagi iseäralist näha. Isegi südaööl, kui väljas peale käristis-konnade kõik puhkusele on läinud ja kui viimased öökärbsed vilgutavad oma laternaid põõsastikus hilise tee valgustamiseks, tõusen ma uneta asemelt, mässin enese vaipa ja lähen rõdule tähtise taeva alla või seisan rahutult peksval rinnal, nõjatades vastu klaasukse piita. Heidan ma uuesti asemele, siis kiinduvad silmad nendesse valkjatesse, liikuvatesse laikudesse, mida toaseinale maalib tuletorni valgus, paistes läbi pärna paksu lehestiku. Ja ma vahin ning vahin neid virvendavaid valguselaike, nagu peaksin siit põhjuse leidma, miks mu närvid pingul, süda rahutu ja valutavad silmad uneta. Hakkan lugema laual oleva taskukella tikslemist, püüdes koguda mõtteid ühisesse punkti; pööran kinnised silmad mõttes sissepoole vaatlema pääaju ja tema sepitsemist — nõnda olen võinud enese ikka magama uinutada; kordan nagu nõiutades, needes üksisõnu: uni, uni, uni, aga tähelepanemata saab unest сонъ, mis muutub õrnaks, paitavaks Соня’ks. Ja selle asemel, et närvlikkuse põhjust otsida uuest ümbrusest, toidust, ilmastikust, päikesest, nõrgast südamest ja kurnatud kehast, hakkan süüdlaseks pidama teda, seda tundmatut, tagasihoidlikku, keda ma nii harva näen.
20
