ärijuhina kuskil Lääne-Siberi linnas asub. Siia, Musta mere randa, tulnud ta ühes naisega rohkem päikest, pehmemat ilmastikku ja puhkust otsima — rinnahaiguse parandamiseks.
„Mis kopsud teevad?“ küsin temalt täna.
„Paranevad“, vastab ta lühidalt. „Olen kümmekond naela raskemaks läinud“.
„Ja Marja Aleksandrovna omad?“
„Mõni neid teab. Naistega, nagu ikka, on asi kahtlane. Arst arvab, et tal polegi tiisikust; ainult närvid ja veel midagi muud.“
„Ah nii!“
„Arst ütleb, et meil peaks lapsi olema. Aga ütelge, mis isa olen mina, kui rinnas rõgiseb. Hilja, pole midagi parata.“
Ja esimest korda arvasin nägevat tema silmis nõutut vaadet ning varjatud nukrust, kui ta hakkas rääkima oma naisest, kes ihkab lapsi.
Ikka veel näen teda, seda üksikut, istumas roosipuude all kahvatuna, nagu sellesama rauguse paelus, mis mindki vabastada ei taha. Mitu korda käisin temast mööda, nagu otsides midagi või nagu oleksin kärbes, kes ei malda eemal püsida kõrvetavast leegist; aga ikka nägin ma sedasama kitsast nägu, õhukesi huuli ja silmi, mida katsid mustad ripsmed, heites pruunikat varju silmaalustele. Need silmad oleksid nagu hirmuahastusest liig suured ja tun-
15
