Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/125

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

nagu niisutaks keegi mu huuli; tuul kannab rooside lõhna merele — o, meri on nüüd muidugi lõhnas, lained on muidugi roosilised! Ilmaruumi täidab vaikne helin, nagu oleks Anton Petrovitshi kosmilisel muusikal ometi tõsi taga…

Lamades pööran ennast ja nüüd hakkan nägema suurt sinaari, kus all tean olevat varjulise pingi: kord seisin sääl ja hoidsin värisevas käes vaevalt puhkenud roosi. Näen ka kõrget randa, mille serval tema kord seisatas — õrnana, murdlikuna, pää nagu lillevarrel pisut ettepoole õiendatud ja õhukeste huulte joon avatud. Aga see oli ammu, see oli siis kui… jajah — see oli…

Nüüd laman siin ja olen rõõmus, et päiksepaistel merevee jaheda hõõguse läheduses lamada võin ning et ise oma lamamist tean, et päiksesoojust tunnen, kiirtemängu näen. Ja ma mõtlen, et põhja pool on silmi, kus ikkagi veel leidub häädust ja õrnust minule, ja et kõrgetel põndakutel ja sanglepapõõsastes kasvavad viinamarjad ning niiskel, pehmel samblal sinililled.

Silmi sulgedes tundub, nagu ei kohisekski lained, vaid vaigused pedakad, ja ninasõõrmed aimavad nende magusat lõhna. Paistaksid nagu jämedad, kollased tüved ja nende vahelt lage, kõrge raba üksikute männijändrikkudega. Kui sagedasti olen pidanud teid meele tuletama, kohtusse minnes inimeste, jumalate ja saatusega! Kui meeleheitus nööris kõri, lootusetus pures


125