Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/123

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sinilennuski. Kuulmed tabavad helideilmast pisitillukese osa, silm seletab naeruväärt vähe arvatavast värvidemängust ja teised meeled talutavad meid pettuseurgastes ringi. Aga just siin ongi meie vaimu lennukoht, siin ongi ta jõudude salaurgas ja kui ta enam kuskil peatust ega pidet ei leia, kui haigutab ümberringi otsatu tühjus, siis pöörab siia pettuste sadamasse resigneeritult tagasi ja vingub, hulub. Ah sind jõuetut, ah sind virisejat, ah sind parandamata raudpääd kurdumata piinaga luude-üdis!


.......

Ema, mu ema, kuhu pean põgenema iseenda eest ja kust leian, kes tõmbaks lõpmatusele piirid?! Kui võiksin mõttena vilksatada kaugematele tähtedele, mis oleksin sellegagi võitnud? Ikka näeksin armsate huulte nukruseviiru ja ikka aimaksin suletud silmist seletamata salavalu.

Ema, armas ema!


— — — — — — — — — — —

— — — — — — — — — — —

— — — — — — — — — — —


2. augustil.

Juba teist päeva olin täna mere ääres rannarihval.

Imelik hüplev kergus täidab kogu keha ja õndsalikul hellusel vääratab astumisel jalg, kar-


123