takse kumedat matusekella ja kes kuulab võidupüha pidulikku muusikat!
Ah, muusika, muusika! Kus on nüüd Anton Petrovitshi jumaldatult unistatud muusika, kus on see uus evangeelium, mida ta tahtis ilmutada maailmale? Lained õõtsutavad pondunud ja kolletanud surnukeha ning mereloomad ümbritsevad vaimutempli lahtuvat jäänust kihiseva hulgana — see on maailma evangeelium! Lucie Filippovna on haige ratsaväe ohvitseri pärast, Nadjeshda Pavlovna näitab endiselt oma ilusaid jalgu ja politseimeister laseb kahtlemata pilli lõõtsa ära parandada, et mängida oma ainukest lugu — see on muusika maailmale! Aga Anton Petrovitshi ei ole enam ja keegi ei tunne tõsisemalt ta kadu, varsti ei tuletata teda enam meelegi.
Kuidas ütles Lanin? „Anton Petrovitsh kartis vett kui marukoer“. Jah, just neid sõnu tarvitas ta, mäletan seda nii selgesti. Siiski sõitis ta merele ja pani enne kivid (vast ehk needsamad kivid, mis teda kosmilise muusikani avatelid) või midagi muud omale tasku, nagu seda türklased seletavad, kes olid ainukesed tunnistajad tema viimastel elusilmapilkudel, kui ta viis merele oma muusika, oma maailmaevangeeliumi ja unistatud vaimutiirasuse religiositeedi.
Sul oli siiski julgust, sul leidus mehisust, Anton Petrovitsh, sa veearg marukoer!
Kord mängisid sa klaveril iseendale — maja
118
