Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/114

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

pärast mõtlesin: on’s pää nii kerge või kuristik nii sügav?

„Aga mis sa nüüd ütled?“ küsis määramatu kolmat puhku.

Vastamata hüppasin kaljuservalt alla, et otsima minna oma pääd, aga enne kui põhjani jõudsin, ärkasin unest, sest langedes ei tunnud ma õhu vuhinat, mida aga oma arvates tingimata tundma pidin.


27. mail.

Täna hüüdis mind Lanin, aga ma kiirendasin sammu ja tegin, nagu ei kuuleks teda. Kuid ta ei jätnud mind, tõttas mulle järele ja puudus vähe, siis oleksin ta eest pakku põgenenud.

„Teate, Anton Petrovitsh on kadunud“, ütles ta.

„Kadunud?“ küsisin mina vastu.

„Juba kolmat päeva“.

„Üksi?“

„Kes siis veel?“

„Ma mõtlesin Lucie Filippovnat“.

„Minge ikka! See pidi juba mõne päeva eest oma „lõõtsmoorikuga“ ära sõitma, aga meile tuli uus pansionäär, keegi ratsaväe ohvitser, ja teda nähes jäi Lucie kohe haigeks, nii et ärasõidu pidi edasi lükkama. Ah ja! Veel midagi. Sel päeval, kui Anton Petrovitsh ära kadus, lõigati politseimeistri pillil lõõts katki. Tahtis teine õhtul mängima hakata, aga ainult vuhka, vuhka!


114