pärast kannatasin! Herra, ka Teie teete oma naise tingimata õnnetuks, nii hää olete Teie“.
„Seda ütles mu mõrsja ka ja nüüd ei võtagi ma naist“.
„Armas aeg, kuidas siis muidu saab. Terve eluaeg siis üksi. Aga kuhu tema jääb“?
„Tema suri ära“.
„Siis ei surnudki ema“?
„Ema ka, aga mõrsja ikka ka“.
„Mõlemad korraga“?
„Ei, ema mõni aasta varem ja siis mõrsja. Õigust öelda, ega ta poleks surnudki, kui mina poleks“… Jätsin lause pooleli, aga mu näoilmest ja kõnetoonist pidi midagi hirmsat aimama.
„Armuline Jumal, missugust koledust Te räägite“! hüüdis teenija ja taganes kohkunult ukse poole, kus ta pärani silmil jäi mulle otsa vahtima. Vaatasin talle naeratades vastu.
„Jällegi heidate minuga paha nalja“, ütles ta julgemaks minnes ja uuesti lähenedes.
„Ja Teie juba uskusite“? vastasin endiselt naeratades.
„Kes võib herraste asja teada. Kudrutavad, kudrutavad, siis korraga himu täis või armukadedus lahti — ning pimm, põmm. Eks meil olnud mõisas“…
„Ega mina siis armukadeduse pärast. Ei, vaid puhtast armastusest. Me olime nagu linnukesed taeva all — ei kadedust ega viha, ei pattu ega paha“!
110
