Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/11

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Aga enne kui eesmärgile jõudsin, vajusid silmad kinni ja hommikul ei teadnud ma kunagi kindlasti, kas olin unes või ilmsi otsinud liikuvalt pärnavarjult linnupesa.

Linnulaulu kuulates peatasid silmad piki küpressi-alleed paistvatel kaugetel lumemägedel, mille jahedat hõõgust arvasin tundvat. Nüüd valendasid mäed tipuliste põuapilverankadena ja nendest immitses minusse imeline rahu, mis oleks nagu aimdusrikka mererahu sarnane, kui oodata ägedat tormi. On aga sadu käimas ja hulub torm, muutes merd kumera, lumise mäeseljandiku taoliseks, siis paistavad kauged lumemäed sinava merena säälpool kohisevaid metsi.

Raamatut kaasa võttes läksin alla randa, et istuda kuskil varjulisel pingil.

Meri oli kui määratu peegel. Möödasõitev aurulaev näis libisevat kiilasjääl, maha jättes valkjat, servade poole tumenevat joont. Hiilgaval veepinnal võiks nagu seletada tumedaid varjusid väikeste purjukate kõrval, mis kalameestega ööviivuks välja sõitnud kaugele merele, osalt silmaringi varju kadudes, ja nüüd ootavad tuult, et tema ajul tagasi pöörda randa. Aga tuul on magama uinunud teiselpool laia merd, võib olla kuskil muinasjutulises kaljukoopas kaugete valendavate mägede vahel.

Puiestik kubises inimestest. Istuti ja kõnniti paari- ning karjakaupa, käidi lõbusal jutuvestmisel, heledasti naerdes, armatsedes. Elustav


11