muse ja rääkides valjeneb tähelepanemata mu hääl; tahaksin vilistama või hõiskama hakata, nagu peaksin nõnda vaigistama meeltes äratatud undamise. Õlgadel kannaksin nagu mõnd jumalikku pääd, kus kasvatatakse uut muinasaja ilmakodanikku, kes on haigeks jäänud või hellitamisega pahuraks läinud ja sellepärast täidab ta juba enne sündimist maailma oma lõpmata pirisemisega. Äiutan ja kussutan, aga ikka riivatumaks muutuvad ta tembud, ikka lõikavamaks ta kisa. Närvides sähvatavad pisted, silmad löövad virvendama, kõrvad hakkavad kohisema ja loomusunnil teen mõtteta tegusid, millest ainult tagant järele aru saan. Inimeste silmis aiman küsivaid, uurivaid pilkusid ja nagu oleks mul mõni teab mis nende eest varjata, põgenen kostvate sammude lähenemisel. Kui ometi niisama võiksin maha jätta iseenese, oma tüütavad mõtted, soikuvad meeled ja pinnitava päälae-kummi. Kui võiksin tunnikski uinuda nõnda, et mu jalg libiseks sinnapoole teadvusläve! Aga ei! Mida rohkem teistest eemale hoian, seda enam lähenen iseendale ja ikka sügavamale puurib pääaju oma tumedas töös; ta on kui uudishimuline laps, kes ei saa ega saa enne rahu, kui ta oma silmaga näinud, mis peitub kõriseva mängukanni sisemuses.
„Herra, kas tohin rääkida“? küsis teenija,
108
