Lehekülg:Varjundid Tammsaare 1917.djvu/100

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

muud kui minu oma rinnakamber, mille seinu vasardamas vaene, õnnetu süda. Tulist’ ja tulist’ tippab ta, üürikeseks peatab, oimetub, nagu kikis kõrvul kuulates, et pärast veel tujukamalt virutama hakata, sundides mind valuhoigel roomama põõsa varju. Ei ma kuule enam laste muretut kisatsemist tammises tünnis ega oota ema, kes suudleks silmist kipituse, vaid pääluus hakkab tüütav undamine, nagu tõmbaks sääl mõni vallatu poiss vurri: uu-uu, uu-uu… Ajan kärmesti riided selga ja põgenen mägedelt randa, kus sooja merevanni lähen.

Pilusilmil vaatlesin rohekas vees oma kõhnenenud lõtvu jalgu. Aga kui vesi hingates virvendama lõi, näis, nagu roniksid ihuliikmed vonklevate ussidena mööda helevalget vannipõhja ja nagu tunneksin seda roomavat liikumist säärtes, puusades, selgroos, rinnaluudes, kaelas, isegi pääs: kogu keha muutub vilajaks maoks ja mind valvab õudne hirm. Ajan silmad pärani ja katsun jalga tõsta, et peletada pääletükkivat meelteuima, aga veepinnale kerkides muutub jalg korraga tinaseks ja tuletab meele kellegi teise peened, painduvad jalad, mis olid tõstes ootamata rasked. Ja ma mäletan neid varbaid, põlveketru, niuete nõtkust, puusade vooljaid jooni ning rindade häbenemata neitsilikkust ja kuulen hõõgavat sosinat kõrva ääres; aga sosin muutub vihisemiseks ja vihin kaldub sinakalt leegitseva tuletuki vingumiseks.


100