Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/728

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Meie hääled, meie meeled?
Meie ju võera’ad mõlemad:
Teene suosta, teene maasta,
10.Kolmas nõmmesta kõvasta.
Mis on suosta sikke’esta.‚
Sie on ala õnnerikäs;
Mis on nõmmesta kõvasta,
Sie on rikas riietelle;
15.Mis on meie oma maasta,
Siep sie rikas lauludelle.

|}


Nr. 464. Kurjas minda kutsutasse. 314.

   Kurjas minda kutsutasse,
Hõelas minda hõegutasse,
Pahazes mind paezatasse.
Küll on küläs kurjemida,
5.Küll on vallas valjemida,
Tajus teezes tigedimida.
   Ärge neiud naarge minda,
Et mo hel’med peenikezed,
Kaelakond kazinakene.


Nr. 465. Oh teie valjud vanemad! 315.

   Oh teie valjud vanemad!
Eks teenne olnud noored,
Eks te teä noore aega,
Kuhu jäänud noore aega?
5.Sinilillede seässä,
Valgelillede vahele,
Kullerkupu keske’elle:
Sinna on jäänud noore aega.


Nr. 466. Mõni mies mõnesugune. 316.

   Mõni mies mõnesugune:
Mõni mieselli mõtelikku,
Teene poiss olli petelikku,
Kolmas olli halva heitelikku.
5. Raharikas poizikene
Võttis hoielda hobosta,
Ravitseda ratsukesta,
Kui nägi neiu kas vevada,
Pärgäpeäd ülenevädä.
10.Punne siis süötis, punne siis juotis,
Punne süötis puhte’ella,
Vaka enne valge'eda,