Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/720

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Tedä ju salakamberissa
Murueit olli ehtinud,
Ehätütäl ehitänud,
Metsäpiigad palmitanud,
125.Selgä, pannud udusärgi,
Kaela kuldazed kudrussed,
Peäle pilvistä. paelada,
Kõege peälg kästekuube,
Päeväpärgädä pähäje.
130. Kui ju puhas pulmapilli,
Kui ju väzis õllekannu,
Kui ju tantsijad tüdizid,
Siis läks saani Salmekene,
Temä kõrva tähekene,
135.Põlevpalge peiukene,
Siravsilmä kaazakene.
Salme aga hüüdis saanistagi,
Pizarsilmile pajatas,
Kuldakeelile kuulutas:
140. Jumalaga taadikene,
Jumalaga memmekene,
Jumalaga velled noored,
Jumalaga õed helläd!
Ärä peän mina minemä,
145.Linnukene lendämaie,
Ärä ülesse maale,
Tõuzema tähtimaale.
Tuul teele toogo tervisida,
Vihm teele viigu sõnumida,
150.Kaste kurbust kuulutagu!

|}

B.

   Kohe lähme, neitsikezed,
Kohe lähme vasta üödä,
Vasta üödä, vasta päevä,
Vasta pilkasta pimedät;
5.Vasta ehä valgäeda?
Heedäme üömajale,
Teeme tule tierajale,
Azeme aiakäänäkusse!
Oleme hommoko varazed,
10.Enne kukke, enne koito,
Enne varast valge’eda.
Küll olli vares varane,
Varazem viel vaene lapsi
   Lähme sedä tiedä müödä,