Emä tulli kurvada küzimä,
Oma memme häälitsemä:
Mis sa nutad, tütär nuori?
Mis mina nutan, memmekene?
Muile antsid muuda tüödä,
Mulle tüödä hõlbukesta:
Hanid hoida arumaale,
Laglekezed laine’ella.
Ajazin hanid arule,
Keerazin kanad kezäle.
Tulli algas alta vetta,
Mustapeä müödä jõgeda,
Ajas mo karja arulta,
Keerutas kanad kezältä,
Varvasjalad vainuelta,
Kuldatiivad koppelista.
Sest tullin kodo kurval meelel,
Ahju ette halval meelel.
Emä siis mõistis, kohe kostis:
Ole vaita, tütär nuori!
Ma ajan orjad otsimaie,
Vaezed lapsed vaatamaie.
Ori läks siis otsixuaie,
Vaenelapsi vaatamaie.
Läks ta kündijält küzimä,
Aestäjält hästi rääkmä,
Ei sie kündijä kõnelend,
Aestäjä hästi rääkind.
Võttis siis kündijä kübärä,
Aestäjä äkke pulga.
Küll siis kündijä kõneles,
Aestäjä hästi rääkis:
Mine meie mõiza'asse,
Seäl sinu hanid ahjussagi,
Suled pehmis padjussagi;
Seäl sinu kanad kaussidessa,
Suled süstud sõnnikusse;
Seäl sinu lagled laua peäle,
Suled sõbale sõlmitud.
|}
Nr. 455. Sõõtsin karja, jootsin karja. 305.
Süötsin karja, juotsin karja, |
