Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/694

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

50.Sinililled lepikusta:
Nied seäl noorele noppida,
Valmid võtta vannikusse.
   Siis izä võtt' vie hüväksi,
Siis emä võtt vie hüväksi,
55.Vetta kirve kõhutada.

|}

C.

   Neitsikene, noorekene!
Miks sa mullust ei mäletä,
Tunamullust ei tuleta,
Mullusta. tuleazeta,
5.Kus me viivime, võida sõeme,
Võida sõeme õlut jõeme?
Sinna kasnud suuri saari,
Suuri saari, tugev tamme,
Sinna tõusnud tammikmetsä,
10.Seäl nied käod kukkunezid,
Helilinnud häälitsezid.
   Venuäkene, noorekene!
Ihu kirves, kiilu varzi,
Tie taperi terä tuzazes,
15.Ma läen tamme raiumaie.
Tüvest saab ‚tünderida,
Keskelt saab kenä kiriku,
Okstest saabghoboste talli,
Ladvast laste lustilanlda.


Nr. 448. Vend läks hobust sõitemaie. 298.

   Uotan vendä kasvavada
Kui oros orasse juurta,
Mäe peäle männä latva.
   Sai sie vendä kasvelenud,
5.Võttis hoielda hobosta,
Ravitseda ratsukesta,
Võttis süötä, võttis juota:
Akkenasta andis kaerad,
Läbi lae lassis roka.
10. Vend läks hobost sõiteznaie,
Sälu sääri nõrgutama.
Tetre lennäs tierajale,
Parti raputas pajosse:
Vennä hobo hirmunessa,
15.Varsa kallis karganessa,