Mis mina leidsin metsestägi?
Leidsin tamme nuttemasta,
Nõmmepuu nöretamasta.
Mina juure küskelemä:
Miks sa nutad tammekene,
Nõretad nõmmepuukene?
Miks mina nutan, neitsikene?
Muida puida. raiutasse:
Minda vaesta üksi jäetud!
Ole vaita, tammekene!
Mull on kodo viizi vendä.
Igäl vennäl viizi kirvest,
KBik on taperid teräväd:
Sinda siitä raiutasse,
Oksad ärä laazitasse.
Tüvist tehässe tünderida,
Keske’elt kenä, kiriku,
Ladvast laste lõõrilauda;
Okstest saab hobeste talli,
Izäl härjä ikke puuda,
Emäl lehmä lüpsikuda;
Vellel ratsu rangikesta‚
Õele kuldane kurikas.
Läksid puuda raiumaie:
Izä kirves heitnud killu,
Velle väitsä roostetanud.
Olli mul] üksi vennäkene,
Teene vennä naezukene,
Olli õde tillukene.
Läks ta merejt vetta tuoma,
Izä kirvesta ihuda,
Velle väitsä hal’l’astada‚.
Leidis mere mängimasta,
Murukingu kõikumasta.
Läks ta vette mängimaie,
Mere äärde hällimaie;
Siis tõi vie koduje,
Izä võtt vie vihasse.
Olli mull üksi vennäkene,
Teine vennä naezukene.
Sie siis mõistis, kohe kostis:
Suud suliremad, vait vanemad!
Leväsaajad liias kurjad.
Eks te enne olnud noored,
Eks te tea noore aega,
Kus on läenud noore aega?
Kullerkupud koppelista,
Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/693
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
