Vennäkene, noorekene!
Ihu kirves, kiilu varzi,
Tie tahule teräväs,
25.Ma läen tamme raiumaie.
Tamm on kasnud taeva
Oksad pil’veje pugenud.
Otsast saab hoboste talli,
Keskelt saab kenä. kiriku,
30.Ladvast laste lõõrilauda.
|}
Nr. 447. Tamme raiumine. 297.
A.
Läksin metsä kõndimaie
Uduzelle hommokulle,
Varazelle valge’elle,
Karedalle kaste’elle.
5. Mis ma leidsin metsestägi?
Leidsin tamme nuttemasta,
Pikä puu igätsemästä.
Mina tammelta küzimä:
Mis sä nutad, tammekene,
10.Igätsed sä.‚ pikkä." puuda?
Mis mina nutan, neitsikene?
Muida puida. raiutasse,
Minda jälle jäetässe
Suure tuule tuegutada,
15.Lume rangp raputada,
Villma. huo vintsutada.
Ärä nuta, tammekene!
Mull jäi kodo kolmi vendä,
Kõik jäid kirvid ihkumaie,
20.Tulevad tamme raiumaie.
Mis sest tammest tehtanesse?
Tüvist tehti tünderida,
Otsast tehti hoonezida,
Keskelt sai kenä kiriku,
25.Okstest sai hobeste talli,
Ladvast laste laululauda.
Mis jäi üle laastukene,
Sest sai neiul kihlakirstu,
Kihlakirstu, veemevakka.
|
B.
Neitsikezed, noorekezed!
Läksin metsa. kõndimaie.
|
