Taputilka tillukene!
Tule, tunne vennukesta,
Kes tulli koduje sõjasta,
Sõjasta, sõja siestä,
Sõja keeru keske'elta,
Vaenumõekade vahelta.
Tulli vällä õekene,
Tulli võerast vaatamaie,
Tulli vällä, tundis vennä.
Vend siis mõistis, kohe kostis:
Oh mo õrna õekene,
Kust sa tun’tsid vennukesta?
Õde siis mõistis, vasta kostis:
Oh mo hellä. vellekene!
Seält mina tun’tsin vennukesta:
Sull on selläs surmasärki,
Sull on kaelas kalmuräte,
Sull on jalas surmasukad,
Sull on käes koolekindad.
Seäli. ma tunnen vennukesta.
Vennäkene, noorekene!
Kust sa tun’tsid taadiõue,
Ozazid izä, azeta?
Vend siis mõistis, vasta kostis
Õekene, õiekene!
Seält mina tun’tsin taadiõue,
Arvazin izä azeme:
Värävis olli verstäsammas,
Tanavis olli tunnikellä,
Kajokoogod kollendazid,
Vagkirakke valuzid.
Õde siis mõistis, jälle kostis:
Vennäkene, noorekene!
Räägi mulle sõja juttu:
Kas on sõjas naene armas,
Naene armas, kaaza kallis?
Vend siis mõistis, jälle kostis:
Õekene, noorekene!
Peze mo peä verestä,
Hari mo saape savista,
Siis mina räägin sõja juttu,
Kudas sõjas oltanessa,
Söjaleibä süödänessä.
Õekene, noorekene!
Sõjaleibä on sõmera‚
Vaenukakuke kareda.
Sõjas ei ole naene armas,
Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/675
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.
