Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/670

Selle lehekülje õigsus on tõendamata.

Kivid ei mõesta meie kieltä,
Paed meie palve'ida,
25.Udu on meie omane,
Kaste meie kallis vendä,
Kus on hiiri härjä. suurus,
Lutikas rebäze suurus,
Kezäparmu pardi suures;
30.Kus nied puuzed pullisarved,
Lepäpuuzed lehmäsarved,
Kadakazed kassi sarved,
Vahterast vazika sarved;
Seäl on tuli teenud tüödä,
35.Vezi palgid veeretänud,
Udu teenud uksed ette,
Kaste katusse laotand.

|}


Nr. 434. Nüüd mo pihad peenikezem. 284.

   Miks meid, miks meid, ennäd vennäd,
Miks meist muuda püütänessa
Kui püütässe püssikandajid?
Püss on suuri, raud on raske,
5.Tina pal’l’u, ruotsu paksu.
Alles õlad õõnapuezed,
Käevarred vahterazed.
Oles mo õlad õõnapuezed.
Käevarred vahterazed,
10.Särmed sõstarpuu lülistä:
Siis mina sünnis soldatisse.
Nüüd mo pihad peenikezed,
Käevarred veikukezed.


Nr. 435. Panti meid pambukandijasse. 285.

   Oh me vennäd vaezed lapsed!
Sa izätu, ma emätu,
Sa kuuetu, ma kukrutu.
Kas siis teäme, kus me saame?
5.Ehk meid sätta sõlmitasse,
Vene väkke värvitässe,
Pannasse pampu kandema?
   Panti meid pambukandijasse:
Püss olli suuri, raud olli raske,
10.Tina paksu‚ rohto pal'l'u.
Sie mull käenud käte peäle,
Hõerunud õlade peäle,
Käenud käevarte peäle,
Lasknud labaluie peäle.