Kes siis maksab leikre palga?
Ei ole kulda ei hõbedat,
Ei ole siidi ei sametit,
Põle pauda, põle sõlge.
Kuri hoolib kullastagi,
Hõel hoolib hõbedasta,
Säge siidi, sametida,
Paha püüäb pauda, sõlge.
Egä ma hooli kullastagi,
Egä ma hooli hõbedasta,
Ei soovi siidi, sametida,
Ei püüä pauda, sõlge rinda.
Ma ju nöuan neitsikesta,
Neitsikesta noorekesta,
Tahan kangaste kudujat,
Hõbelõnga lõksutajat,
Vaskivarva veeretäjät,
Paberize paugutajat:
Kes kujub sisse sirgu silmäd,
Ääre peäle härtu silmad,
Vahele varesse silmäd,
Keske’elle kaardi silmäd.
Võta, võta! vii, vii![1]
Kiitus, kiitug, vana ämmä!
Mina sain neitsikeze,
Neitzikeze noorekeze,
Sain kangaste kuduja,
Hõbelõnga lõksutaja,
Vaskivarva veeretäjä,
Paberize paugutaja.[2]
Siiä nüüd leikarid tulevad,
Siiä leikarlõõri lööjäd.
Kohe nied leikarid tulevad,
Kohe leikarlõõri lööjäd?
Kalli proua kamberisse,
Vanamoori mõizä
Siiä. siidisse linnasse,
Hõbedasse alevisse.
Kes siis maksab leikre palga?
Ei ole kulda ei hõbedat,
Ei ole kukurt ei kölinat,
Põle kirvest, põle kiini.
Lehekülg:Vana kannel 1886.djvu/634
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.