103
Emäkene, memmekene!
Vii sina tütterid vezile,
Kanna halvad hallikalle,
Hilized Emäjõele,
Kaks pane pardis põõza'asse,
Kolm pane räägus rukki'isse!
Emä siis mõistis, vasta kostis:
Oh sa rumal poega nuori!
Oles mull kümme tütterida,
Kõik nied saas tüödä talusta.
Kaks panes kangasta kuduma,
Kolm panes linu kolkimaie,
Viis panes villu keträmaie.
Kesse tieb minu tüödä,
Kesse kujub minu kangast,
Kui viin tütterid vezile,
Kannan halvad hallikalle?
Emäkene, memmekene!
Ma tuon kuldaze minijä,
Hõbedaze pojanaeze:
Küll sie tieb sulle tüödä,
Küll sie kujub sinu kangast.
Emä olli hullu, võttis juttu,
Viis ta tütterid vezile,
Kandis halvad hallikalle,
Hilized Emäjõele,
Kaks panni pardis põõza'asse,
Kolm panni räägus rukki'isse.
Siis poeg tõi kuldaze minijä,
Hõbedaze pojanaeze,
Siis sai kuldane kodosse,
Hõbedane õue peäle.
Sai siis hommen uuzi päevä:
Ei tõusnud kuldane minijä,
Hõbedane pojanaene.
Emä läks kajolt vetta tuoma:
Kajokuoku memme kaela.
Läks ta riidast hagu tuoma:
Hao riita memme rindu.
Siis võttis huiku, siis võttis hõiku:
Tulge, tütterid, veziltä,
Tulge, halvad, hallikalta,
Hilized Emäjõelta!
Munde kari karjamaale,
Meie kari karja-aias;
Munde lammad laane alla,
Meie lammad laadassagi!
