87
Vennäkene, noorekene!
Kui aad äiä ukse ette:
Teretä äiä izäksi,
Teretä ämmä emäksi,
Tere küdi küüziklene,
Tere nadu nastulene!
Kas teie neidu on kodossa?
Nadu vasta napsateles:
Põle me neidu kodossa.
Neidu läks külä kajole,
Külä alla hallikalle,
Veäb vetta veiste juua,
Kõege külä karja juua.
Kui oled sõitnud siiä maale,
Siis sa sõeda sinna maale.
Sõitsin jälle tüki tiedä,
Tüki tiedä, marga maada.
Teretäzin neiukesta:
Tere, tere, neiukene!
Viks olli vinna, kõrk olli kuoku,
Viel viksem vie vedäjä,
Kõrgim koogo kõegutaja.
Mina neiu palvielle:
Neiukene, noorekene!
Veäd vetta veiste juua,
Kõege külä karja juua,
Anna mo hobole juua,
Anna hallil haezutada,
Kõrvikezel keelekastet,
Anna mustal mu'du juua.
Ma ju vaene tiedekäijä,
Tiedekäijä, maademarsja,
Papi raamatu vedäjä,
Saksa asjade ajaja,
Kuningate kirjakandja.
Neidu mõistis, vasta kostis:
Oh sa petis peiukene,
Kavalik sa kaazakene!
Sa oled kohe kosjaskäijä,
Sa oled vistist viinatooja,
Neiu asjade ajaja.
Miksep so peä on soetud,
Miksep so hame on aetud,
Miks sull kindad kirjutatud,
Miks sull kihlad kinnastessa,
Viina pudel peossagi?
