240
Ole varra vaiva nännü,
Inne muid und virotanu,
Peräh muid pirda palotanu.
Es kistu tuli taresta,
Valu vanast huonesta,
Sau sängü sambasta.
Muu' naize' une magazi,
Mina ütsi ülevännä,
Kandja kate jala pääl.
Koh ma näie kuiva kuuze,
Säält ma haari helle halo;
Koh ma näie kõlle kõivo,
Säält ma võti vipe viha.
Läbi tuizu tõie tule,
Läbi külmä küti sanna,
Läbi halla hauz'e viha.
Küdü kääni kümme külge,
Mõrzja küle' mõlemba'.
Mis sai abi no imäle,
Kasvo mulle kandijalle?
Sau sai sanna küttemäst,
Silmä vezi vihtumast,
Mädä sõna mähkimäst,
Halva sõna haudumast,
Kuri sõna kuzetamast.
Tuo sai abi arma'alle,
Kua kasvo kandijalle.
Nr. 140. Tütarlapse kaebdus.
Eläzi viel nii kui eläzi,
Olezi viel nii kui olezi,
Mis ne kurja' kuulutuze',
Halva rahva haugutuze!
Ne läävä' jo läbi söäme,
Läbi hellä hingekeze,
Läävä' läbi viimze varba.
Ärä võedu leelo'-lehe',
Sõimadu mu sõna' suuhte.
Sõimati mu: silmile matal!
Ülti: pakso palgega!
Ülti mu huulile rummal,
Laideti mu lajas maos.
Mina vasta kostemahe:
Mis tie' mehe' minost tahat,
Naisterahvas minost naarat?
Lehm om lagja maole,
