214
Nr. 122. Nooremehe', nurki-nõna'.
Nooremehe', nurki-nõna',
Nurki-nõna', kirki-kõrva',
Ära tie' naarku neidizida,
Põlgku põlle pidäjidä!
Küll tie' käüte kümme küllä,
Sandit sada tare-lävve,
Naista otsih, kapo kaijeh.
Küll tie' piät pikä' särgi',
Kakut vahtse' kaadzakeze'.
Hobo kulut' kuvve' ravva',
Ezi sada saapa paari.
Hobo olli ette härmätet,
Ruosk olli kätte rostitetu.
Tantse tie' puusta naista tetä,
Tamme pakust tahoda,
Panni tie' kulda palge'es,
Hõpe panni iho ilos.
Neio vasta naaremahe,
Kavalaste kostemahe:
Oh tie' ulli' nooremehe',
Paha targa' talopoja'!
Kuld es sulas suuda andeh,
Hõpe hõõrus hõlma võtteh.
Ega mina teile ei lää,
Teile ei lää, kodo ei jää.
Mie' lää mehile hüvile,
Uba-suile õige'ille,
Keä meid ostva' orjovast,
Pästvä' päivistä kurjosta,
Külä tõlvo tõstemast,
Külä mõsku mõskemast.
Viidi mu suurta suoda müödä,
Viidi pakso pallo pite,
Kon es kuule kuke hellü,
Tõize tare tõlva hellü;
Es sääl kolgita linno,
Pauguteta pakelida.
Mull tule kavvest kallis kaaza,
Ilma otsast illos miesi.
Hobene all kui aotäht,
Mies pääl kui päivälill',
Särk' oll' säläh kui säre soomus,
Vüö oll' vüöl kui vikakaar',
Küpär pääh kui kerigo kikas.
Sie mu ostap orjovast,
