Lendur Krohhalevi seljas hakkas kord lahinguülesande täitmisel karusnahkne mantel põlema. Väljakannatamatut valu tundes ja suitsust lämbudes jätkas Krohhalev lendu. Jätmata lennuki juhtimist rebis ta tükk haaval seljast põleva riide, jäi pesuväele ja tuli pärast väejuhatuse ülesande käredas külmas ennastohverdavat täitmist õnnelikult oma baasi tagasi. Seltsimees Krohhalevile on antud Nõukogude Liidu Kangelase tiitel.
Lendur Gubanov, nüüd Nõukogude Liidu Kangelane, viis 2–3 korda päevas oma üksuse lahingusse. Iga ilmaga hävitas ta osavasti vaenlasi, lendas vastase seniitpatareide kohal, laskudes 50 meetri kõrguseni, tulistades läheda maa pealt patarei meeskonda. Ühel kõige külmemaist ja udusemaist päevist suutis ta üles leida ja uputada vaenlase jäälõhkuja, kes, valides meelega välja lendamiseks kõlbmatu ilma, tahtis viia laskemoona valgesoome patareile.
Veel ei ole kirjutatud selle nõukogude rahva sangarliku võitluse ajalugu oma Kodumaa julgeoleku eest. Veel palju raamatuid kirjutatakse ja palju laule luuakse meie jalaväelaste, lendurite, punalaevastiklaste, tankistide, sapööride, suuskurite ja kõigi Punaarmee ja Mere-Sõjalaevastiku sõdurite kangelastegudest. Need kangelasteod jäävad alati meile kõigile mehisuse ja vahvuse pühaks eeskujuks, Kodumaa, bolševistliku partei ja suure Stalini teenimise eeskujuks.
Valgesoomlased, kes veel kord olid proovinud oma nahal nõukogude relva jõudu, palusid rahu igal tingimusel. Nõukogude valitsus, olles täiesti teadlik oma jõus, sõlmis suuremeelselt rahulepingu, pärast seda kui
