Aga siingi sai vaenlane kõvasti lüüa, samuti kui kõik teisedki meie Kodumaa vaenlased kõigil ta rindeil.
Oli juba 1922. aasta. Soome sõlmis meie maaga rahulepingu. Aga mis maksab leping Soome müüdavaile valitsejaile? Samuti kui kõigil järgnevailgi aastail käitusid nad alatult silmakirjaliselt, kahekeelselt, püüdes petta noore tööliste ja talupoegade riigi valvsust.
Hoolimata rahulepingust, tungisid mannerheimlikud jõugud ootamatult Karjalasse ja korraldasid metsiku tapatalgu nõukogude elanikkonna seas.
Punaarmee kihutas neetud roimarid uuesti minema, andes neile tunda nõukogude relva purustavat jõudu.
Hirmus pilt avanes meie sõdurite silmade ees, kes olid vaenlase Kodumaa pinnalt minema kihutanud.
Mahapõlenud talumajad.
Rüüstatud koolimajad.
Suitsevad tuleasemed rahulike asulate asemel.
Ärapõletatud aiad.
Võllaste alleed piki teid ja tänavaid.
Punaarmeelaste laibad otsaesisele põletatud tähtedega ja seljalt nülitud nahaga.
Lahinguis langenute rüvetatud kehad.
Metsikuse ja ennekuulmatu teotamise jäljed.
Kas andestame kunagi neetud kaitseliitlastele neid toorusi, millest juuksed tõusevad püsti!
Kas andestame valgesoome jõukudele meie isade ja vendade kallal toimepandud teotused!
Vene rahva veri on ühel ja selsamal paljukannatanud maal segunenud Mannerheimi ja selle värdjate poolt surnuks piinatud soome tööliste verega.
