Juba 1918. aasta kevadel tungisid valgesoomlased Arhangelski kubermangu piiridesse, läksid kuni Kemini, ja sügisel tegutsesid nad Uhta lähistel.
Kuid kõikjal sai vaenlane kõvasti lüüa.
1919. aasta kevadel tungisid mitu valgesoome salka Karjalasse ja üks neist jõudis Petrozavodskini.
Ka siin vaenlane sai lüüa.
Jõuetus vihas põletasid taganevad valgesoomlased tuhaks meie külasid, poosid puude ja telegraafipostide otsa talupoegi, piinasid raukasid, vägistasid naisi, rüüstasid, panid toime nurjatusi.
1919. aasta aprillis võtsid valgesoomlased ette sõjakäigu Olonetski vastu, tekitades tõsist hädaohtu Petrogradile.
Seltsimees Stalin, kes juhtis Petrogradi kaitsmist, koostas siis kuulsa dessantoperatsiooni plaani Vidlitsi rajoonis.
Kaitseliidu jõugud ei kannatanud välja Punaarmee välkkiiret hoopi ja lõid ülepeakaela põgenema.
Josif Vissarionovitš Stalin teatas 28. juunil 1919 telegraafi teel Leninile:
„Täna meie väeosad vallutasid Laadoga laevastiku toetusel äkilise löögiga Vidlitsi tehase Soome piiril ja said saagiks 11 kahurit ja rikkalikke laske- ning toidumoona ladusid.“
Intervendid ei jäänud rahule ja ässitasid valgesoome koeri Nõukogude maa kallale. Nad lubasid Mannerheimile suurt laenu, kui ta liigub Petrogradi peale.
1919. aasta sügisel sööstsid Soome jõugud Venemaale just sel hetkel, kui Judenitš tungis Leningradi peale.
