Nad wanaks, suitsend urkaks nimetawad sind; Kuid tuhat rahwapõlwe, kõiki oled näinud; Neil aastasadadel jäi kätkiks sinu rind. Nad kõik su sees ja ümber nagu kantsis käinud, Sind wanaks waewand nende mure otsata Ning nende walus mustaks sinu seinad läinud; Ja sinu parte taga säde hõõgaja Kõik wermed mattis, kuiwatas kõik pisar-palged, — Kõik suureks koiduks laulis rinda salaja. Su ülenduseks tõusku looja-tuled walged!
