Ei püsi neist ükski, nad kaowad
Kui tumestaks uni neil silma,
Kõik linnud, kõik lilled, kõik helinad —
Ja udud need üksi weel heljuwad
Kesk sügise kurba ilma.
Siin õitses weel hiljuti kewade,
Tuul suuteles liikuma lehti;
Siin punus arm pärgasid kõigele,
Mis lootust wajutas rinnale
Ja elule mattis end ehti.
Nad kadunud kõik, nad rändawad —
Ei meilegi kodu siin antud:
Kõik armud, kõik kalmud, kõik kaowad,
Ja mõtted need üksinda küsiwad:
Miks kõik nii rändama pandud.
