Lehekülg:Uued luuletused; Enno, E; 1909 (2).djvu/37

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
Wangis.

Mina, see mõistmata mina, mis aluseks mul!
Mina, see ahel, mina, see kalju,
Kuhu mind köitnud seadus nii walju —
Mina, ma saagiks kui surutud sul! —
Siiski su hämaras rada kui ahetaks,
Sinna mind püüaks, sinna mind meelitaks,
Kõrgem kus inimene nõuaks mind endale —
Sinna, kus uue saan südame.
Kudas sind armastan, kudas sind wihkan ma!
Elan su loomu ühes kui kahte,
Mõista ei mõtelda, mis mõistmata tahte
Köitis mind endasse kahele tapelda.

39