Nii ligidat kui kauget mattis unustuseks udu
Ja nii kõik walgeks mõtteks tasa tihenes,
Jääb üksi härmas talu, puud kui unistuste kudu.
Siis kõik kui wangis wajub sala palwesse
Ja roosa helk kui ohwer tõuseb lõunasse,
Maa kaebab: päike, kuis nii lähed jälle ruttu,
Sul armastuses pühendan ma oma walget nuttu.
Ja läbi udu tõuseb siis kui wirwel päikse kuma,
Et õhtu hõlma kustuda, kui terwituste suma.
