jaanipäeva on ta teda ainult kaks korda üürikeseks näinud, üks kord laatsaretis, teine kord kiriku juures, kus nad ainult mõned tühised sõnad teineteisega vahetasid, aga ei pääse Villu tundmusest, et tema ümber kujutakse mingisugust võrku, et Kõrboja perenaine kujub tema ümber võrku. Milleks? Kui Villu seda teaks!
Villu hakkab aimama, kui õigus oli emal, kartes Kõrboja ja tema perenaist. Villu aimab, Villu tunneb, et nõnda see jääda ei või, et veel tuleb temal Kõrboja perenaisega kokkupuutumist. Teisedki tunnevad ja aimavad, et veel tuleb neil teineteisega tegemist, ja sellepärast räägivad nad Villule igal kohasel ja kohatul silmapilgul Kõrboja perenaisest. Nad ütlevad temale, et Kõrbojale kõlbab ta palju enam peremeheks kui Katkule, sest Kõrboja peremehel pole vaja endal tööd teha, Kõrbojal võib peremees saksa mängida, nagu on seda vana Reingi teinud. Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes perenaisega ja kasvatagu lapsi, kui abi tahavad.
Villut hakkab Kõrboja peremehe küsimus juba huvitama, teda huvitab see küsimus kui pealtvaatajat, ükskõikset arutajat. Villu tahab ära oodata, millest see algab, mis algama peab. Kui Kõrboja perenaisel tõepoolest midagi niisugust mõttes oleks, nagu teised räägivad, küllap siis näeme, kuidas ta sellega hakkama saab.
Aga Kõrboja perenaine sai sellega palju lihtsamalt hakkama, kui Villu oskas aimata. Õigem – Kõrboja perenaine ei teinud midagi, mis oleks kui algus, vaid tema tegi nõnda, nagu jatkaks ta midagi üsna vana. Sest tema tuli ühel ilusal pühapäeva õhtupoolikul, kui haabadesse hakkas tekkima juba punast, järve äärde Villu juurde, tuli oma vana Mousiga, kel olid suuremad jäljed kui kõigil ümberkaudsetel koertel (ainult vast isahunt sai oma jälgedega tema vastu), tuli ja istus Villu juurde järvekaldale pehmele samblale ja ütles sellele, nagu jatkaks ta ammugi alatud juttu:
«Näe, haavad löövad juba punaseks!»
«Jah,» vastas Villu. «Juba hakkavad punaseks minema.»
«Kas seletate seda üksikut haaba, mis seisab üle järve meie vastas mändide vahel, natuke maad pahemal pool suurt kaske?» küsis perenaine.
«Nagu seletaks midagi,» vastas Villu. «On midagi muud kui männid.»
99
