16
Katku Villu võttis mõne päeva hoogu, Villu võttis mõne nädala hoogu, et isale rääkida oma pulmadest Eeviga, aga kuidagi ei saanud ta sellega hakkama, sest Villu teadis, et isaga on raske sellest rääkida, liiatigi nüüd. Sellest oli varemaltki, kui Villu alles terve, raske rääkida, sest isa nõudis miniaks peretütart, lõpuks – isa nõudis miniaks ükskõik keda, mitte aga Kõrboja Reinu endist teenijat.
«Olen mina või minu poeg see viimane jätis, et tema peab Kõrboja teenijaga leppima,» rääkis Katku Jüri, ehk küll ei Villu ega keegi teine hästi aru ei saanud, miks peaks see olema viimane jätis, kes lepib Kõrboja teenijaga. Peaaegu ei saanud sellest Villu emagi aru, sest tema arvas, et olgu muud mis on, aga hea tütre saaks ta omale Eevist küll, allaheitliku ja sõnakuuleliku, virga ja tööka. Aga teiste arusaamine ei piisanud Katku Jüri ees põrmugi, sest tema oli ikka iseenda arusaamise järele elanud ja armastas seda teha kuni surmatunnini. Tema arvas, et kui teda kord enam Katkul ei ole, siis muidugi siin enam tema tahtmine ei maksa, millega ta tähendada püüdis, et heameelega ka pärast surma veel Katkul peremeest mängiks.
Nõnda käis Villu ja otsis parajat silmapilku isaga rääkimiseks, aga see silmapilk ei tulnud, sest isa oli nüüd tusasem ja tõredam kui kunagi enne ja võttis Villut vähem arvesse, kui Villu oma tööga väärt oli. Ei aidanud seegi, et Villu enam ühelegi Kivimäe kivile auku sisse ei puurinud ega ühtki põmmu ei teinud. Isegi valmispuuritud augud seisid laadimata ja kivid lõhki laskmata, seisid, nagu nad olid jäänud jaanipäeva hommikul. Villu ei käinud enam Kivimäel istumas, ei läinud sinnapoole pühapäeviti kõndimagi, sest Villu kõndis nüüd nõmmes, läks sinnapoole, kus oli Kõrboja järv. Siin istus ta mõnikord, istus vahetevahel otse järvekaldal ja proovis ajaviiteks oma silma, otsides üle järve tuttavaid puid ja põõsaid. Aga tuttavad puud jäid harilikult leidmata ja põõsaste asemele olid tekkinud mingisugused ebamäärased tumedad, udused kujud, millel polnud endist tegu ega nägu.
97
