kas või hommes-päev õpetaja juurde, aga kuhu ma su panen, kui isa nõus põle.»
«Lähme ükskõik kuhu, ennem kõik muu kui see elu, mis praegu,» ütles Eevi. «Mitte see töö, mitte raskus, vaid sõnad, need söövad hinge seest. Igaüks haugub, igaüks nöökab, nina alles tatine peas, aga juba suu põiki nina all. Niisuke elu on minul. Siis see Kõrboja perenaine, teda hilbutavad nad mulle vahetpidamata, nagu härjale punast rätikut.»
Ilm oli metsa all päris pimedaks vanunud. Villu ja Eevi istusid kuusejuurikal, silmad küla põldude poole, mis paistsid mingisuguse lõpmatu heleda lagendikuna, kus puuduvad need vaevad ja viletsused, millest nemad siin kuusejuurikal kurtsid. Villu oli oma pahema käe ümber Eevi piha pannud ja paremat, vigast, hoidis Eevi oma peos silitamiseks, hellatamiseks. Nõnda istusid nad soojal ja sumedal augustiööl ning nõnda võisid nad kaua istuda, et külapõldude poole vahtida, nagu ootaksid nad sealt tröösti.
96
