Eevi tuli paljajalu, suurrätik ümber, mööda kaevuteed, sest Villu oli mõne sammu saunast eemale astunud metsale lähemale.
«Saab ka sind vahel harva näha,» ütles tüdruk mehele tasa, nagu heidaks ta sellele midagi ette. Aga Villu aimas häälest, et rääkija silmis on pisarad. «Mis on su parema käega?» küsis tüdruk, kui Villu talle teretamiseks pahema ulatas. «On ikka veel haige?»
«Haige ta just pole,» vastas Villu viivitavalt.
«Näita, anna ma katsun,» ütles Eevi.
«Ära katsu,» palus Villu.
«Teeb ta ikka veel valu?»
«Täna kandsin teisega rukkit kokku, siis valutas.»
Nüüd otsis Eevi käsi Villu kätt, kuni ta selle leidis. Tüdruk kiljatas peaaegu, kui ta tundis käe asemel oma peos mingisugust mugerikku nuia.
«Halastaja Issand!» hüüdis ta nutu varal ja nüüd võttis ta mehe parema käe oma kahe terve käe vahele ja vaatas teda pimedikus hellalt ja õrnalt, nagu kardaks ta tema purunemist.
Villu tundis, et nii hellalt ja õrnalt polnud tema haiget kätt veel keegi vaadelnud, nagu tegi seda Eevi, emagi polnud vist, kui ta ulatas temale katsekaku kõhu varjuks. Nii õrnalt ja hellalt ei osanudki keegi seda teha, sest ega Villu ometi jumalamuidu hakanud mehele teibaga pähe valama ega üle aasta vangis istuma, kui Eevi poleks osanud nii hellalt ja õrnalt tema haiget kätt vaadata.
«Aga silm?» küsis Eevi, kui ta kätt juba küllalt oli vaadelnud ja katsunud, nagu tahaks ta teda kõiges tema inetuses igaveseks omale meelde panna või nagu armastaks ta millegipärast seda vigast kätt, mida ta täna alles esimest korda näeb ja katsub.
«Ikka näeb,» vastas Villu, «päris pime ei ole. Ega ma muidu oma jalaga siia põleks saand.»
Eevi võttis uuesti Villu paremast käest kinni, mille ta silmapilguks lahti oli lasknud, ta võttis nõnda sellest vigasest käest kinni, et Villul hea hakkas ja heameelega Eevi järele lähema kuuse alla läks istuma.
«Näita siia,» ütles tüdruk ja võttis mehel peast kinni, et ka silma vaadelda ning pahema käe pöidlaga tasahilju mööda haava-arme liikuda. «Said sa veel kusagilt sel korral haiget?» küsis ta siis.
93
