«Issand jumal! On isa hulluks läind või? Villu Kõrboja peremeheks! Nüüd! Vigaselt ja pimedalt!» sähvis Villu peas, kui ta isale ütles:
«Isa, nõnda ei peaks sa rääkima.»
«Ega mina räägi, teised räägivad,» vastas isa. «Kõik räägivad nagu ühest suust, et sinust saab Kõrboja peremees.»
«Lori!» hüüdis Villu, pööras isale selja ja läks, läks rukkivihkude juurde ja ladus niisuguse kandami kokku, et parem käsi seljatäie tõstmisel teravat valu tegi. Aga Villu ei hoolinud sellest, litsus hambad kokku ja tegi järgmise seljatäie sama suure.
«Ära omale liiga tee,» ütles isa talle lepitavalt, kuna ta natukese aja pärast uuesti juttu tehes küsis:
«Kus parem oli, kas vangis või laatsaretis?»
«Vangis,» vastas Villu mõtlemata.
«Seda on näostki näha,» arvas isa pojale otsa vaadates. «Vangist tulles põlndki sa näost nii alla jäänd kui nüüd.»
«Vangis sai tööd teha, aga laatsaretis vahi kõik jumalapäevad muidu, see teeb elu raskeks,» seletas Villu. «Kui minu teha oleks, mina paneks kõik vangid laatsaretti, see aitaks kindlasti rohkem kui vangistamine. Mina läheks ennem aastaks vangi kui kuuks laatsaretti, niisuke oli mulle laatsareti elu.»
Nõnda rääkis Villu isale, kui ta käristas rukkivihke kokku kanda, nii et paremas käes kibe valu tuksatas. Ise mõtles ta aga isa sõnadele, et temast, Katku Villust, temast poolpimedast ja vigasest saavat Kõrboja peremees. Kui Villu ometi teaks, kes selle nalja lendu on lasknud!
Aga Villu ei tea midagi, ta tuli alles täna laatsaretist, sõi ema antud katsekakku ja kannab nüüd rukkit kokku. Ema peaks sellest asjast rohkem teadma, aga ometi ei lausunud ta temale, Villule, sõnagi, kui ta istus ukselävel. Ehk räägib ta õhtul, Villu katsub nõnda teha, et ta räägiks, sest kelle muu käest võiks ta midagi kuulda. Mikuga võib ta ükskõik kui kaua juttu ajada, tema ei lausu sõnagi, sest Mikk ei puutu kunagi teiste asjadesse, ennem räägib ta ilmast, räägib heinateost ja rukkilõikusest, räägib rukkiterastki või mõnest veel väiksemast asjast.
Nagu Villu mõtles, nõnda ta ka õhtul tegi. Kui võõrad läinud ja
89
