14
Kui Katku Villu linnast koju jõudis, võttis ema parajasti leibu ahjust välja, võttis ja katsus neid kätel, kas nad küllalt kobedad saanud ja kas ehk tuul pole vaatamisega peale käinud, mis koorukesed lahti võtab. Poega nähes jäi ema palava leivaga seisma ja ei tal tulnud enne meelde teda käest panna, kui see põletama hakkas. Siis pistis ta tema lauale teiste kõrvale, pistis ilma pesemata, ilma niisutamata, nagu küpsetataks Katkul leibu pannil või nagu oleks seal ahjupõrand vähemalt telliskivist. Aga ometi pole seal leiva küpsetamiseks panne ja ahjupõrand on tehtud paekivist, nii et leibu peab välja võttes alati alt pesema, kui ei taha, et alumine kooruke süües ragiseb. Kui Villu ema leiva siiski pesemata lauale pani, siis tegi ta seda ainult sellepärast, et ta oma poega nägi üle läve sisse astuvat.
«Tuled üksi?» küsis ema Villult.
«Kellega siis?» küsis Villu vastu.
«Siis sa näed ikka!» hüüdis ema niisuguse rõõmuga, et see Villu endagi südamesse kinni hakkas. Kunagi varemalt polnud Villu tähele pannud, et ema rõõm temasse nõnda võiks kinni hakata. «Päris pimedaks ei saand veel!» rääkis ema edasi.
«Ei veel,» vastas Villu.
«Kui nad rääkisid, et sa näed, siis ei uskund ma, mõtlesin, et räägivad ainult minule nõnda,» ütles ema.
«Näen,» kinnitas Villu, «aga kui hästi, see on teine küsimus.
Vöib-olla, ehk paraneb tulevikus, aga praegu pole mul ei sepikoda ega midagi vaja.»
«Aga kartulivagu näed?» küsis ema.
«Küllap ma juba seda näen,» vastas Villu. «Kartulivagu ja heinakaart, seda küll. Rehale löön ikka pulga sisse ka.»
«Mina olin sinu pärast hoopis mures,» seletas ema, «mõtlesin, et mis hull sa peale hakkad, kui üsna pimedaks jääd… Et sa ka kallil pühapäeva hommikul pidid sinna minema, nagu oleks mõni kuri kihutajaks!»
86
