jalgu puhata, et Katku Jüriga mõni sõna rääkida, sest temaga oli tal asja.
Katku Jüriga oli mõnel teiselgi külapoisil asja, sest niihästi Katku kui ka Mädasoo pidasid kodus seda va kibedat hädaliste aitamiseks. Nende hädalistega võis siis Jüri juttu ajada ja nendelt kuulda, kuhu Kõrboja pidulised läinud ja mis neil seal tegemist.
Jürile ei meeldinud, et Kõrboja pidulised temast niiöelda mööda läksid, et nad Katkust mööda läksid sinna paika, kuhu Villu tahtis asutada uue Katku, temale nimeks pannes Kivimäe. Villu tahtis Kivimäelt kivid hävitada, kividest ehitada loomade laudad, kas või aidad ja kuurid, ja kui kivid hävitatud, siis endise nime jätta mälestuseks endistele kividele. Jürile ei meeldinud, et Villu oma Kivimäega tahtis temast ja tema Katkust, mida ta hoidnud kui oma silmatera, mööda elada, et ta pidulisedki viis Katkust mööda. Ei ta küll võõrastele lausunud midagi, aga endamisi porises ta:
«Purjus peaga ei tea, mis ta teeb.»
Aga Villu emal olid teised arvamused, temal olid Villu ema arvamused, kui ta mõtles, ainult mõtles, sest öelda polnud ju kellelegi. Mõtles, et eks see ole jällegi selle Kõrboja preili tegu, kõik tema tembud, kes muu niisukeste asjade peale tuleb; ainult tema pärast võis Villu Kõrboja pidulised vara jaanpäeva hommikul Kivimäele viia. Villu emal oli küllalt aega mõelda tõmmikut, musta ja kirjut lüpstes, ega mitte midagi muud ei mõelnud ta kui aga Kõrboja preilit, kes läks Villu seltsis Kivimäe poole.
«Vaadake, preili,» ütles Villu ise Kõrboja perenaisele Katku õuest läbi minnes, «niisukesed peavad hooned olema, nagu on minu sepikoda ja kelder. Niisukesed ehitan kõik Katkule, las ma saan aga siin hakkama. Niisukesed peab ka Kõrbojale ehitama, ainult suuremad, palju suuremad. Oleks see minu tegemine, küllap juba mina näitaks, misukesed hooned peab Kõrbojale ehitama.»
Viimseid sõnu kuulasid kõik pealt. Villu emagi kuulis neid läbi toaukse. Ja kõik arvasid, et Villu kiitleb, et Villu suurustab, aga kõik teadsid ka, et nõnda kiitleb ja suurustab ainult Katku Villu.
«Aga kui palju see aega võtab, enne kui te kõik nõnda jõuate ära teha, enne kui te Katku häälde jõuate panna, nagu te ise ütlete?» küsis Kõrboja perenaine Villult teel Kivimäe poole.
74
